2011. aasta viimane päev

Ma küll mõtlesin, et minu eelmine postitus jääb sellel aastal viimaseks. Üllas mõte oli puhkuse ajal internetti mitte ronida. Paraku, internetisõltlase jaoks on selline plaan ikka liialt naiivne .

Lähisugulase küsimus: “kas sa tõesti ei hakka juba mehele minema?”, pani mind taaskord mõtlema selle üle, et ma ei ole osanud  oma elu elada. Viimane viisaastak on möödunud sihitult autopiloodi peal ringi uidates. Ja ma ei pea silmas ainult printsi leidmise teemat, vaid elamist laiemalt. Ma olen elanud täpselt nii palju, et hing on sees olnud, kuid ei enamat. Suuremate kohustuste puudumisel oleks võinud ju maailmas ringi rännata, õppida, suhelda, lugeda, elada tunduvalt julgemalt. Kuid hirm läbikukkuda ja stabiilselt teekonnalt eksida, on mind tagasi hoidnud. Kuid nüüd on aeg muutusteks – peas on valminud plaan eesmärgistatult elama hakata. Ma ei ole kunagi olnud eriline pikemate plaanide seadja, sest alati on olnud tunne, et ma võin ju pingutada nii, et ninast veri väljas, kuid elu läheb ikka planeeritust hoopis teisiti. Aga teeks nüüd proovi. Vaataks, kas järgmine pool dekaadi kulgeb kuidagi edukamalt. Mõned eesmärgid on mul juba paberile pandud, mõned veel mõtetes. Kindlasti tahan rohkem reisima hakata, lugeda, õppida. Näis, millised eesmärgid veel ajurünnaku käigus viisaastaku tegevuskavasse paika saab.

Elagu lõppev 2011 ja saluut varsti saabuvale uuele aastale! Jäägu seda aastat lõpetama sürr ja lihtsa sõnumiga lugu

 

Häid pühi, mu blogi lugejad!

Tänane päev oli kuidagi tore. Hinges rõõmus meel ja kerge tunne. Natuke võiks isegi öelda, et pühade tunne hakkab peale tulema. Ehk vist paljuski seepärast, et puhkus algamas. Tööl oli lõuna ajal mõnus oleng ja selle puhul hakkas õues isegi lund sadama. Vähemalt korraks.

Kui nüüd möödunud aasta kokku võtta, siis ega ei olegi midagi erilist juhtunud. On olnud eriti kiirelt möödunud töökas aasta. Muutusi mu elukorralduses ka ei ole olnud, küll aga olen olnud kaasinimeste elumuutuste tunnistajaks. Kes on abiellunud, kes lahku läinud, kes rasestunud, kes plaanib rasestuda, kes kooli läinud, kes kolinud, kes lahku läinud, kes eluvalus vaevelnud, kes surnud, kes sündinud jne, jne. Eks mu elust on aasta jooksul käinud läbi päris palju põnevaid inimesi. Printse küll seekord vähem, aga eks hobused on mind ehk viinud ikkagi sammu võrra õige printsi saabumisele lähemale .

Aga ega mul muud ei olegi öelda, kui et rahulikke jõule, marulist aastavahetust ja printsiderohket uut aastat! Mina lähen nüüd mõneks ajaks puhkama ja kirjutamiseks inspiratsiooni koguma!

 

Kohandumine

Üldiselt olen ma paindlik inimene ja kohandun erinevate olukordade ning inimestega üsna kiiresti. Erinevates töökohtades on sisseelamine olnud sujuv, samuti ka uute kolleegidega on side kiiresti tekkinud. Vähemalt nendega, kellega peab igapäevaselt tihedalt koos töötama. Aga nüüd asus meile tööle päris korralik veidrik, kellega ei suuda kohe kuidagi ühist keelt leida. Pealegi, ei tahagi ma, et ta väga palju räägiks, sest tema kõnetoon ja olek on mu jaoks vastuvõetamatu. Kuigi tegemist on minust noorema naisega, on tema kehahoiak ja kõnepruuk väga vanamutilik. Lisaks on tal veidrad harjumused, näiteks, hoida oma villaseid sokke dokumendisahtlis. Mitte et ma tema sahtlis käin sorimas, aga kui ta on oma sahtlit lahti hoidunud, siis olen näinud, et need seal on. Kujutan ette mõne audiitori nägu, kes peaks ootamatult dokumente kontrollima tulema ja leiab kaustade vahelt ka mõned juustuhaisused sokid . Lisaks meeldib sellele neiule väga-väga põhjalikult oma nina nuusata. Seda täiesti avalikult ja süüdimatult. Ja kuidas sa ütled talle, et ta nuuskamine käib mul lihast ja luust läbi. Püüdsin küll ääri-veeri küsida, et kas ta on ennast kuidagi külmetanud, et ta nii palju nuuskab jne. Aga no sellest ju ometi midagi ei muutunud. Õnneks on ta peale 3 nädalat intensiivselt nuuskamist saanud arstilt vähe kangemaid rohtusid, mis on olukorda oluliselt parandanud.

Kuna ma ei ole ainukene, kes ei suuda temaga kuidagi väga kontakti luua, siis ei tunne ma oma suhtlemisoskuse pärast väga suurt muret. Püüan teda taluda ning tööalaselt asjad ära lahendada, aga inimesena meist mingeid erilisi semusid kindlasti ei saa. Meil on üks töökoht veel täitmisel, ootan põnevusega, mis uut vürtsi uus inimene meile kaasa toob .

 

Kaotatud peenis

Tänase ca 10 kiltsase jalutuskäigu jooksul sai kilulinnas päris põnevaid asju näha. Alustuseks kohe kõige põnevam leid – keegi oli keset sõiduteed ära kaotanud oma peenise. No tegelikult peenise imitatsiooni. Mine tea, võib-olla sex-shopist tulles purunes kilekott või siis viskas keegi kasutatud dildo lihtsalt auto aknast välja .

Siis Kadrioru staadioni juures oli auto numbriga RUSSIA 1. Auto omaniku rahvuses ja poolehoius pole ilmselgelt küsimustki. Väga konkreetne ja lihtne. JURI 6 jätaks ju kuidagi ebamäärase mulje.

Herne tänava tenniseklubi Herne kohvikul on väga lahe logo – hernekaunad mängivad tennist enda kaunadest kukkuvate tennisepallidega. Väga tabav.

Ja Juhkentali tänava uuselamu esimesele korrusele on tekkinud väga korralik kalapood Ocean. Aknal olev reklaam lubab igasuguseid peeneid kalu. Sisse küll ei astunud, aga jättis igati viisaka koha mulje.

Ning lõpetuseks, Keskturu taga asub Tibu kauplus, mille ümbrus on omaette vaatamisväärsuseks muudetud. Maakividest ja jändrikest puudest tehtud kompositsioonid mõjuvad turu räpasuse ja paneeli kõrval väga huvitavalt.

Vot selline põnev ringkäik oli siis täna.

 

Mhmm… jõulud?

Ma ei mäletagi, millal mul viimati mingi jõulutunne peal on olnud. Äkki see ongi rohkem lapsepõlve jääv tunne? Kui tajusid, et õhus on närvilist pinget ning pidulikkust ja ka loomulikult ootust, mida huvitavat jõuluvana kingikotist seekord leidub. Meie peres on aga aegade jooksul asjad kujunenud nii, et jõuluvana üllatab ainult lapsi ja täiskasvanud omavahel kingitusi ei tee. Nii et ka see ootus jääb ära. Ja ega ma ei tunnekski mingit rõõmu kingitustest, teades, kui stressirikkad on rahaliselt jõulud kingituse tegijale.

Muidugi hindan ma väga perega koos olemist ja olen tänulik, et mul on pere, kellega pühi veeta. Kuid ei saaks öelda, et jõulud oleksid kuidagi erinevad kõikidest teistest perekondlikest koosviibimistest. Väljaarvatud siis verivorstid ja telekast kostuv nonstop jõulupläma, on kõik täpselt nii nagu alati.

Aga õnneks möödub aeg nii kiiresti, et märkamatult on juba jälle uus aasta, küll uue numbriga aga same shit, different day jätkub samas rütmis.

 

Maitea miks ma seda teen?!

Olen viimased kolm päeva 3 tundi kauem tööl istunud selleks, et järgmisel nädalal toimuvale kahepäevasele meeskonnakoolitusele minna. Ja ülemuste poolt on tehtud see kohustuslikuks ürituseks. Päästab vaid haigusleht või surm. Tuleb minna, missest, et üks oluline tähtaeg jääb koolituse teisele päevale… See tähendab, et ka nädalavahetus jääb seekord ära. Ma ei saa aru, miks ma pole selline, nagu 80% meie kontori töötajatest, kes kella pealt viskavad pastaka nurka ja lähevad koju, vahet pole, et mingid asjad pooleli ja tähtajad ukse ees. Kui ei jõua, siis ei jõua. Tulevad uued tähtajad. Eks ise olen loll, et nii kohusetruu olen. Veel lollim olen seepärast, et tean, et selle pingutusega ei kaasne ei au, kuulsust ega ka palgatõusu!

Päeva teeb muidugi rõõmsaks, kui meie nelja erineva ametikoha tööpakkumise peale helistab hääle järgi sügavas keskeas mees, kes soovib kandideerida kõikidele nendele kohtadele. Kui ühele ei sobi, siis teisele kindlasti sobib. Palka aga soovib vähemalt 1500 eurot kätte saada!!! Tahaks ka… Iseasi, kas sellise suhtumisega potentsiaalsele tööandjale mingit normaalselt muljet jätab.