Hakkasin täpsemalt mõtlema korteri sissemaksuraha kogumise plaani peale. Ehk siis sellele, kuidas see raha siis lõpiks kokku saada. Selleks, et aastaga kokku saada Tallinna odavama (max 30 000 euri) korteri sissemaks, peaksin ma iga kuu kõrvale panema 250 eurot
. Praeguse seisuga kulub kõik, mis sisse tuleb, ära. Kuhu see raha läheb? Ma ei tea. Olen vältinud tõde ning seda, et olen suht priiskavalt elanud. Oleksin võinud juba ammu rohkem koguma hakata. Oleks, oleks, oleks. Oleks on paha poiss ja poleks on pisike veli. Tean. Kuid vahepeal oli mul selline optimistlik periood kus mõtlesin, et ei hakka kiirustama, küll leian varsti endale elukaaslase ja siis vaatab, kuidas asjad kujunevad. Ja siis oli selline depressiivne periood, kus raha kulutamine oli nö augutäide, aitas täita hinges olevat tühimikku. Vähemalt hetkeks. Kuu lõpuks oli rahakotis tühimik. Öeldakse küll, et 10% sissetulekust peaks panema kõrvale “mustadeks” päevadeks. Minul läheb säästuks 3% sissetulekust.
Monthly Archives: January 2012
Säästuaeg
Eludilemma
Olen hetkel ühe suurima eludilemma lahendamise ees – oma kodu soetamine. Hakkan kohe varsti eeleel pensionini jõudma ehk siis kolmekümnenda sünnipäevani ja kuivõrd siiani olen elu suht planeerimatult elanud, siis oleks mõistlik vanaduspõlve kindlustamisele ja oma kodu soetamise peale mõtlema hakata. Arvestades oma oskamatust paarisuhte loomisel, siis vaevalt, et lähiajal prints valge hobuse ja korteriga ka minuni jõuab. Ning ega mul ei ole oodata ka mingit pärandit, mis mu püsiva elukoha probleemi ära lahendaks. Eks üürikorterid on ju ka olemas, aga vaevalt, et ma 70selt jõuaksin kord paari aasta tagant oma kodinaid pakkima hakata. Selline elu, kus sul peale arvuti, ühe riiuli ja veekeetja suurt muud vara ei ole (sest mine tea, millal pead jälle kolima hakkama ja mine tea, millise sisustusega korterisse satud), ei tekita just erilist turvatunnet. Sotsiaalkorterid ei tundu ka just väga rõõmus perspektiiv. Olukorrale lisab vürtsi veel ka see, et laenutagatiseks mul mingit kinnisvara panna ei ole. Nii oleks mõistlik ära kasutada KredExi laenukäenduse võimalus, mida saab kuni kolmekümnendas eluaastas noored taodelda. 10% sissemaksuks peaksin korraliku kokkuhoiudistsipliiniga kokku saama küll (kui muidugi mingit ootamatut suurt kulutust ei teki).
Aga dilemma seisneb selles, et kuhu piirkonda endale korterit osta. Arvestades, et Tallinn kohana ei ole mulle kuidagi koduseks muutunud, siis liikus üks mõte Kose suunas. Ilmselgelt linnapiirkondades, mis oleksid rohkem kodusemad, näiteks Kadrioru või Pirita või Viimsi kinnisvarale mu rahakott peale ei hakka. Kose kasuks räägib kindlasti see, et paar head sõpra mul juba elab seal ning oleksid väga rõõmsad selle üle, kui mina ka sinna koliksin. Teiseks oleks koht mu maakodu suhtes peaaegu et poolel teel. Rahulikust elukeskkonnast rääkimata. Miinuseks aga see, et see tähendaks koju ja tööle sõitmiseks päris korralikku ajakulu. No ja kui mõnikord peaks tekkima tahtmine õhtul Tallinnas kuskile välja minna või kui töölähetusest saabumine jääks sellisele ajale, kus ühistransporti Kose suunas ei liigu, siis tuleks ennast kellegi juurde ööbima sokutada. Mis tähendaks, et sõltumatuse säilitamiseks oleks suht oluline autot omada. Aga kuna mul on juba üks auto, mille kulud katan mina, kuid seda kasutab mu ema, siis ei saa ma puht finantsiliselt teist autot endale lubada.
Põhidilemma seisnebki võimaliku uue kodu asukoas: kas valida kodune elukeskkond, millega lisanduks aga üpriski ebameeldiv logistika või siis vähekodune elukeskkond mugava logistigaga?! Või siis oleks mõistlik ostu üldse veel edasi lükata, püüda ennast kõvasti distsiplineerida ja iga sent kõrvale panna ning osta korter paari-kolme aasta pärast!? Krt küll, ma ei tea, kuidas õiget valikut teha. Korteri ostmine ei ole ka päris nii lihtne kui e-lugeri ostmine, et kui ei meeldi, müün maha või annan sõbrale.
Praktilised elu õppetunnid
Kui loll pea ei suuda normaalselt mõelda, peab elu ise andma lollile õppetunde. Näiteks ei tasu vannitoa lae alt ämblikuvõrke pühkides seista wc-poti kaanel. Ilmselgelt on mul nüüd uut potikaant vaja. Puust või rauast
. Eks neid õppetunde on veelgi, aga see on näiteks üks hiljutine…
Triloogiad

Hea raamat või film suudab minus täielikku sõltuvust tekitada ja enne ma ei lõpeta, kui kõik on läbi loetud/vaadatud. Nii nagu Twilighti saaga köitis mind nii hullusti, et öösiti polnud aega magadagi, siis nüüd oli järg Lohetätoveeringuga tüdruku triloogia käes. Eile lõpetasin raamatu kolmanda osa lugemise. Kaks rootslaste filmi on vaadatud, homme plaan ETV-st ka kolmas osa ära vaadata. Lisaks siis käisin täna kinos ameeriklaste versiooni vaatamas. Ja ei, mul ei ole mul veel ei filmist ega raamatust üledoosi.
Päris huvitav on filmi vaadata, kui oled enne raamatut lugenud ning tead filmis kajastamata jäänud sündmuste tagamaid. Ma nüüd ei teagi, mis tundega ma oleksin filmi vaadanud siis, kui ma ei oleks varem raamatut lugenud. Kas mõni koht oleks jäänud äkki segaseks või poolikuks. Vähemalt mulle tundus küll, et mõni asi oleks jäänud arusaamatuks, eriti just rootslaste versiooni vaadates.
Kui võrrelda filme, siis ameeriklaste oma oli ikka paremini tehtud. Rootslaste oma tundus selle kõrval pisut kui põlvel nikitsetud käsitööna ning veidi puisena. Mõned sündmused olid kehvasti lahti räägitud. Ja eks see visuaalne pool oli ameeriklastel ikka kõvasti parem. Kuivõrd rootslased tegid kolm osa poole väiksema eelarvega kui ameeriklased ühe osa, siis ei ole seal ka midagi imestada.
Mis puudutab seda sõltuvust tekitavat poolt, siis arvestades, et mõlema triloogia peategelased on olnud vähemal või rohkemal katkised ujedad erakud, siis on mõlemad raamatud minus päris tugevaid tundeid tekitanud. Olen ju isegi suht erakliku meelega olnud (kuigi ma üritan selle vastu pidevalt võidelda) juba lapsest saadik. Kolanud suurema osa oma lapsepõlvest üksinda mööda metsatukkasid ringi nähtamatute sõpradega mängides ja eks lapsepõlv tuleb täiskasvanu ellu suuremal või väiksemal määral kaasa.
Mis ma aga raamatutesse mattumisest saanud olen? Tõenäoliselt suurt kasu mitte, kuid vähemalt on lugemiseks kulutatud aeg asjalikum kui enda haletsemisele kulutatud aeg. Pealegi on mõlema seeria raamatud olnud inglise keeles, mis on ehk mu inglise keele oskusele ka tibakene lihvi juurde andnud. Nagu alati, peale millessegi sügavalt pühendumist on mul tühjusetunne hinges. Kuulukse, et loodus tühja kohta ei salli, nii et jään põnevusega augutäidet ootama
.
Jäägu seda õhtut lõpetama Eesti meeste muusikalugu: Highmachine ja Sobergeist;
Uusaasta lubadused on selleks, et…?
Selleks muidugi, et neist mitte kinni pidada. Lubasin endale suure suuga, et uuel aastal hakkan rohkem lugema. Nii ilukirjandust kui ka vähemalt kord nädalas põhjalikumalt enda erialaga seotud artikleid, uurimusi, maailmas toimuvast jne. Loomulikult oli plaan vähemalt kord nädalas trenni jõuda ja lisaks ka kord nädalas kitarrimängu harjutada jne jne. Nagu loo esimesest lausest juba aru võisite saada, ei ole ma oma lubadustega väga kaugele veel jõudnud. Lugemiselubaduse täitmiseks ostsin endale imelise masina ja siin ma nüüd siis olen – võtsin kätte põneva Stieg Larssoni triloogia ja muuks ei jäägi aega. Õnneks on kolmas raamat juba poole peal ning varsti siis saab edasi liikuda järgmiste lubaduste juurde. Õnneks on maailmalõpuaasta uusastalubaduste täitmiseks aega veel 11, 5 kuud.
Doktoril külas
Proua doktor: Mille üle te siis kaebate?
Mina: Olen viimasel ajal ebanormaalselt väsinud. See ei ole iseenesest mu jaoks mingi eriline uudis, aga lisaks on tekkinud kummalised pearinglused. Istun, järsku tunnen nõrkust ja maailm hakkab mu ümber pöörlema, teinekord kõndides tunnen, kuidas kõik hakkab ringi käima, napilt minestus tuleb peale. Õnneks päris ära minestanud veel ei ole.
Proua doktor: Vitamiine olete võtnud? Sööte korralikult?
Mina: Jah
Proua doktor: Aga mis te ise arvate, milles asi on?
Mina: (ei no kes meist siin arst on, kui teaksin, oleksin ise endale diagnoosi pannud) Ma ei oska öelda, äkki vererõhuga mingi jama? Ainepuudus?
Proua doktor kerge muigega: Äkki olete hoopis rase?
Mina: Ei, kahjuks mitte (tänks, suutsingi juba korraks oma meesdefitsiidi ära unustada).
Proua doktor: Kahju tõesti. Oleks ikka väga tore, kui te lapseootele jääksite.
Mina: Oleks küll (wtf, see on juba mingi kolmas kord, kus ta seda mulle mainib).
Proua doktor peale pikka mõtlemispausi, vaatlemist, katsumist: Teil on ülakeha väga pinges, keegi peaks siin sooja käega mudima ja neid valupunkte masseerima.
Mina: Tänan, äkki kirjutate retseptiga mulle selle kellegi?
Kui kõik muud eluhädad ravib armumine ja sünnitamine, siis unehäirete puhul soovitab mu arst konjakit proovida
! Ei teagi nüüd, kas nutta või naerda.
Kui palju on liiga palju?
Ehk millal saab sellest jamast liiga palju, mis sunnib mind sellest igapäevasest tuimast ning üksluisest elust väljuma? Tundub, et siiani ei ole veel piisavalt palju. Ma küll nurisen, aga ma veel ei põgene oma elu eest. Kas see aeg on üldse tulemas või käingi elu lõpuni ühte ja sama rada? Eks elu näitab.
Täna istusin pikemalt tööl nagu tola, lootes, et saan ühe sümpaatse meeskolleegiga niisama maast ja ilmast lobiseda. No tegelikult oli mul ikka tööd ka vaja teha, kuid hinges oli lootus temaga pisut vestelda samuti. Teinekord on ikka juhtunud, et jääme suvalistest ajadest rääkima, kerge flirt käib ka natuke asja juurde. Kuid seekord ei tekkinud sellist head võimalust. No ja siis hakkas mul endast taaskord päris hale. Hea möku olen, mis muud. Aitäh muidugi neile, kes mõtlevad, et mis sa istud ja halad siin, mine tegutse! Pole sul ju kaotada midagi. Kuid väikeses, 99% ulatuses naistest koosnevas kollektiivis, kus mu enda ülemus on eriti huvitatud sellistest privaatsetest teemades, ei taha ma küll enda mainet ära rikkuda sellega, et üritasin meie asutuse ainumasele meeskolleegile ligi ajada. Ma tahaks selles kohas veel mõnda aega edasi töötada.Väärikalt.
Eks see mind eristabki neist keseiriskiseeshampusteijoo inimestest, et õhtu lõpuks limpsivad nemad rõõmsalt šampust, kuid mina istun taaskord siin ja halan oma virtuaalsetele kuulajatele, kui hale elu mul on.
Selle virila tujuga hakkan Stieg Larssoni Millenniumi sarja teist raamatut lugema. Esimene raamat oli väga hea, Rootslaste film oli samuti super. Ameeriklaste nägemuse asjast tahaks ka ära näha.
PS. Hoidke pöialt EKA-le, et see järjekindel daam oma jonni ajamise jätaks ning kool saaks oma ehitusloa kätte. Need kunstiinimesed on üldiselt sellise ebastabiilse loomuga ja pole siia halli Eestisse rohkem torssis inimesi juurde vaja.
Ma olen nüüd uue tehnikaime omanik
Mulle õudsalt meeldivad igasugused uuenduslikud tehnilised vidinad. Uus arvuti, telefon, fotokas vms annab mulle tükiks ajaks avastamisrõõmu. Nüüd on mu kollektsiooni lisandunud uus nunnu – e-luger. Eesti keeles kõlab see kuidagi nilbelt, aga see selleks. Tegemist on Kindle Touch versiooniga. Olen nüüd mõnda aega arvutist vist eemal. Vähemalt homseni igatahes
.
2 nädalat hiljem…
…olen oma uue mänguasjaga väga rahul. Moodsa masina toel olen läbi lugenud tänaseks kaks raamatut – Stieg Larssoni Millenniumi triloogia esimesed kaks osa, mis on mind tundiseks enda külge köitnud. Tuleb tunnistada, et see e-ink meetodil tehtud ekraan ei väsita sugugi silmi. Olen kunagi paar raamatut ka arvutis läbi lugenud ja peale seda käisin ma mõnda aega punaste ja paistes silmadega ringi, Nüüd on punased silmad tingitud pigem vähesest unest
. Ja mis veel parem, enam ei pea ma reisikotti pakkides valima puhta sokipaari ja raamatu(te) vahel – ühe väikse masinaga saab kaasa võtta kümneid raamatuid.
Laisk või lihtsalt väsinud?
Kust jookseb piir laiskuse ja väsimuse vahel? Kuidas tunda ära, kas keha vajab puhkust, või oled langenud nüristava laiskuse kütkesse. Kuidas saada aru, et, kas peaks ennast tagant sundima või andma endale puhkust? Liiga palju küsimusi, liiga vähe vastuseid. Igahes olen ma hetkel sellises seisus, kus mul oleks hädasti tagantutsitajat vaja, sest ma ise olen selleks liiga väsinud ja tüdinud…



