Hea raamat või film suudab minus täielikku sõltuvust tekitada ja enne ma ei lõpeta, kui kõik on läbi loetud/vaadatud. Nii nagu Twilighti saaga köitis mind nii hullusti, et öösiti polnud aega magadagi, siis nüüd oli järg Lohetätoveeringuga tüdruku triloogia käes. Eile lõpetasin raamatu kolmanda osa lugemise. Kaks rootslaste filmi on vaadatud, homme plaan ETV-st ka kolmas osa ära vaadata. Lisaks siis käisin täna kinos ameeriklaste versiooni vaatamas. Ja ei, mul ei ole mul veel ei filmist ega raamatust üledoosi.
Päris huvitav on filmi vaadata, kui oled enne raamatut lugenud ning tead filmis kajastamata jäänud sündmuste tagamaid. Ma nüüd ei teagi, mis tundega ma oleksin filmi vaadanud siis, kui ma ei oleks varem raamatut lugenud. Kas mõni koht oleks jäänud äkki segaseks või poolikuks. Vähemalt mulle tundus küll, et mõni asi oleks jäänud arusaamatuks, eriti just rootslaste versiooni vaadates.
Kui võrrelda filme, siis ameeriklaste oma oli ikka paremini tehtud. Rootslaste oma tundus selle kõrval pisut kui põlvel nikitsetud käsitööna ning veidi puisena. Mõned sündmused olid kehvasti lahti räägitud. Ja eks see visuaalne pool oli ameeriklastel ikka kõvasti parem. Kuivõrd rootslased tegid kolm osa poole väiksema eelarvega kui ameeriklased ühe osa, siis ei ole seal ka midagi imestada.
Mis puudutab seda sõltuvust tekitavat poolt, siis arvestades, et mõlema triloogia peategelased on olnud vähemal või rohkemal katkised ujedad erakud, siis on mõlemad raamatud minus päris tugevaid tundeid tekitanud. Olen ju isegi suht erakliku meelega olnud (kuigi ma üritan selle vastu pidevalt võidelda) juba lapsest saadik. Kolanud suurema osa oma lapsepõlvest üksinda mööda metsatukkasid ringi nähtamatute sõpradega mängides ja eks lapsepõlv tuleb täiskasvanu ellu suuremal või väiksemal määral kaasa.
Mis ma aga raamatutesse mattumisest saanud olen? Tõenäoliselt suurt kasu mitte, kuid vähemalt on lugemiseks kulutatud aeg asjalikum kui enda haletsemisele kulutatud aeg. Pealegi on mõlema seeria raamatud olnud inglise keeles, mis on ehk mu inglise keele oskusele ka tibakene lihvi juurde andnud. Nagu alati, peale millessegi sügavalt pühendumist on mul tühjusetunne hinges. Kuulukse, et loodus tühja kohta ei salli, nii et jään põnevusega augutäidet ootama 
.
Jäägu seda õhtut lõpetama Eesti meeste muusikalugu: Highmachine ja Sobergeist;
