Aga dilemma seisneb selles, et kuhu piirkonda endale korterit osta. Arvestades, et Tallinn kohana ei ole mulle kuidagi koduseks muutunud, siis liikus üks mõte Kose suunas. Ilmselgelt linnapiirkondades, mis oleksid rohkem kodusemad, näiteks Kadrioru või Pirita või Viimsi kinnisvarale mu rahakott peale ei hakka. Kose kasuks räägib kindlasti see, et paar head sõpra mul juba elab seal ning oleksid väga rõõmsad selle üle, kui mina ka sinna koliksin. Teiseks oleks koht mu maakodu suhtes peaaegu et poolel teel. Rahulikust elukeskkonnast rääkimata. Miinuseks aga see, et see tähendaks koju ja tööle sõitmiseks päris korralikku ajakulu. No ja kui mõnikord peaks tekkima tahtmine õhtul Tallinnas kuskile välja minna või kui töölähetusest saabumine jääks sellisele ajale, kus ühistransporti Kose suunas ei liigu, siis tuleks ennast kellegi juurde ööbima sokutada. Mis tähendaks, et sõltumatuse säilitamiseks oleks suht oluline autot omada. Aga kuna mul on juba üks auto, mille kulud katan mina, kuid seda kasutab mu ema, siis ei saa ma puht finantsiliselt teist autot endale lubada.

Põhidilemma seisnebki võimaliku uue kodu asukoas: kas valida kodune elukeskkond, millega lisanduks aga üpriski ebameeldiv logistika või siis vähekodune elukeskkond mugava logistigaga?! Või siis oleks mõistlik ostu üldse veel edasi lükata, püüda ennast kõvasti distsiplineerida ja iga sent kõrvale panna ning osta korter paari-kolme aasta pärast!? Krt küll, ma ei tea, kuidas õiget valikut teha. Korteri ostmine ei ole ka päris nii lihtne kui e-lugeri ostmine, et kui ei meeldi, müün maha või annan sõbrale.

Hea raamat või film suudab minus täielikku sõltuvust tekitada ja enne ma ei lõpeta, kui kõik on läbi loetud/vaadatud. Nii nagu Twilighti saaga köitis mind nii hullusti, et öösiti polnud aega magadagi, siis nüüd oli järg Lohetätoveeringuga tüdruku triloogia käes. Eile lõpetasin raamatu kolmanda osa lugemise. Kaks rootslaste filmi on vaadatud, homme plaan ETV-st ka kolmas osa ära vaadata. Lisaks siis käisin täna kinos ameeriklaste versiooni vaatamas. Ja ei, mul ei ole mul veel ei filmist ega raamatust üledoosi.

Päris huvitav on filmi vaadata, kui oled enne raamatut lugenud ning tead filmis kajastamata jäänud sündmuste tagamaid. Ma nüüd ei teagi, mis tundega ma oleksin filmi vaadanud siis, kui ma ei oleks varem raamatut lugenud. Kas mõni koht oleks jäänud äkki segaseks või poolikuks. Vähemalt mulle tundus küll, et mõni asi oleks jäänud arusaamatuks, eriti just rootslaste versiooni vaadates.

Kui võrrelda filme, siis ameeriklaste oma oli ikka paremini tehtud. Rootslaste oma tundus selle kõrval pisut kui põlvel nikitsetud käsitööna ning veidi puisena. Mõned sündmused olid kehvasti lahti räägitud. Ja eks see visuaalne pool oli ameeriklastel ikka kõvasti parem. Kuivõrd rootslased tegid kolm osa poole väiksema eelarvega kui ameeriklased ühe osa, siis ei ole seal ka midagi imestada.

Mis puudutab seda sõltuvust tekitavat poolt, siis arvestades, et mõlema triloogia peategelased on olnud vähemal või rohkemal katkised ujedad erakud, siis on mõlemad raamatud minus päris tugevaid tundeid tekitanud. Olen ju isegi suht erakliku meelega olnud (kuigi ma üritan selle vastu pidevalt võidelda) juba lapsest saadik. Kolanud suurema osa oma lapsepõlvest üksinda mööda metsatukkasid ringi nähtamatute sõpradega mängides ja eks  lapsepõlv tuleb täiskasvanu ellu suuremal või väiksemal määral kaasa.

Mis ma aga raamatutesse mattumisest saanud olen? Tõenäoliselt suurt kasu mitte, kuid vähemalt on lugemiseks kulutatud aeg asjalikum kui enda haletsemisele kulutatud aeg. Pealegi on mõlema seeria raamatud olnud inglise keeles, mis on ehk mu inglise keele oskusele ka tibakene lihvi juurde andnud. Nagu alati, peale millessegi sügavalt pühendumist on mul tühjusetunne hinges. Kuulukse, et loodus tühja kohta ei salli, nii et jään põnevusega augutäidet ootama .

Jäägu seda õhtut lõpetama Eesti meeste muusikalugu: Highmachine ja Sobergeist;

Mina: Olen viimasel ajal ebanormaalselt väsinud. See ei ole iseenesest mu jaoks mingi eriline uudis, aga lisaks on tekkinud kummalised pearinglused. Istun, järsku tunnen nõrkust ja maailm hakkab mu ümber pöörlema, teinekord kõndides tunnen, kuidas kõik hakkab ringi käima, napilt minestus tuleb peale. Õnneks päris ära minestanud veel ei ole.

Proua doktor: Vitamiine olete võtnud? Sööte korralikult?

Mina: Jah

Proua doktor: Aga mis te ise arvate, milles asi on?

Mina: (ei no kes meist siin arst on, kui teaksin, oleksin ise endale diagnoosi pannud) Ma ei oska öelda, äkki vererõhuga mingi jama? Ainepuudus?

Proua doktor kerge muigega: Äkki olete hoopis rase?

Mina: Ei, kahjuks mitte (tänks, suutsingi juba korraks oma meesdefitsiidi ära unustada).

Proua doktor: Kahju tõesti. Oleks ikka väga tore, kui te lapseootele jääksite.

Mina: Oleks küll (wtf, see on juba mingi kolmas kord, kus ta seda mulle mainib).

Proua doktor peale pikka mõtlemispausi, vaatlemist, katsumist: Teil on ülakeha väga pinges, keegi peaks siin sooja käega mudima ja neid valupunkte masseerima.

Mina: Tänan, äkki kirjutate retseptiga mulle selle kellegi?

Kui kõik muud eluhädad ravib armumine ja sünnitamine, siis unehäirete puhul soovitab mu arst konjakit proovida ! Ei teagi nüüd, kas nutta või naerda.

Täna istusin pikemalt tööl nagu tola, lootes, et saan ühe sümpaatse meeskolleegiga niisama maast ja ilmast lobiseda. No tegelikult oli mul ikka tööd ka vaja teha, kuid hinges oli lootus temaga pisut vestelda samuti. Teinekord on ikka juhtunud, et jääme suvalistest ajadest rääkima, kerge flirt käib ka natuke asja juurde. Kuid seekord ei tekkinud sellist head võimalust. No ja siis hakkas mul endast taaskord päris hale. Hea möku olen, mis muud. Aitäh muidugi neile, kes mõtlevad, et mis sa istud ja halad siin, mine tegutse! Pole sul ju kaotada midagi. Kuid väikeses, 99% ulatuses naistest koosnevas kollektiivis, kus mu enda ülemus on eriti huvitatud sellistest privaatsetest teemades, ei taha ma küll enda mainet ära rikkuda sellega, et üritasin meie asutuse ainumasele meeskolleegile ligi ajada. Ma tahaks selles kohas veel mõnda aega edasi töötada.Väärikalt.

Eks see mind eristabki neist keseiriskiseeshampusteijoo inimestest, et õhtu lõpuks limpsivad nemad rõõmsalt šampust, kuid mina istun taaskord siin ja halan oma virtuaalsetele kuulajatele, kui hale elu mul on.

Selle virila tujuga hakkan Stieg Larssoni Millenniumi sarja teist raamatut lugema. Esimene raamat oli väga hea, Rootslaste film oli samuti super. Ameeriklaste nägemuse asjast tahaks ka ära näha.

PS. Hoidke pöialt EKA-le, et see järjekindel daam oma jonni ajamise jätaks ning kool saaks oma ehitusloa kätte. Need kunstiinimesed on üldiselt sellise ebastabiilse loomuga ja pole siia halli Eestisse rohkem torssis inimesi juurde vaja.

2 nädalat hiljem…

…olen oma uue mänguasjaga väga rahul. Moodsa masina toel olen läbi lugenud tänaseks kaks raamatut – Stieg Larssoni Millenniumi triloogia esimesed kaks osa, mis on mind tundiseks enda külge köitnud. Tuleb tunnistada, et see e-ink meetodil tehtud ekraan ei väsita sugugi silmi. Olen kunagi paar raamatut ka arvutis läbi lugenud ja peale seda käisin ma mõnda aega punaste ja paistes silmadega ringi, Nüüd on punased silmad tingitud pigem vähesest unest . Ja mis veel parem, enam ei pea ma reisikotti pakkides valima puhta sokipaari ja raamatu(te) vahel – ühe väikse masinaga saab kaasa võtta kümneid raamatuid.

Lähisugulase küsimus: “kas sa tõesti ei hakka juba mehele minema?”, pani mind taaskord mõtlema selle üle, et ma ei ole osanud  oma elu elada. Viimane viisaastak on möödunud sihitult autopiloodi peal ringi uidates. Ja ma ei pea silmas ainult printsi leidmise teemat, vaid elamist laiemalt. Ma olen elanud täpselt nii palju, et hing on sees olnud, kuid ei enamat. Suuremate kohustuste puudumisel oleks võinud ju maailmas ringi rännata, õppida, suhelda, lugeda, elada tunduvalt julgemalt. Kuid hirm läbikukkuda ja stabiilselt teekonnalt eksida, on mind tagasi hoidnud. Kuid nüüd on aeg muutusteks – peas on valminud plaan eesmärgistatult elama hakata. Ma ei ole kunagi olnud eriline pikemate plaanide seadja, sest alati on olnud tunne, et ma võin ju pingutada nii, et ninast veri väljas, kuid elu läheb ikka planeeritust hoopis teisiti. Aga teeks nüüd proovi. Vaataks, kas järgmine pool dekaadi kulgeb kuidagi edukamalt. Mõned eesmärgid on mul juba paberile pandud, mõned veel mõtetes. Kindlasti tahan rohkem reisima hakata, lugeda, õppida. Näis, millised eesmärgid veel ajurünnaku käigus viisaastaku tegevuskavasse paika saab.

Elagu lõppev 2011 ja saluut varsti saabuvale uuele aastale! Jäägu seda aastat lõpetama sürr ja lihtsa sõnumiga lugu

Kui nüüd möödunud aasta kokku võtta, siis ega ei olegi midagi erilist juhtunud. On olnud eriti kiirelt möödunud töökas aasta. Muutusi mu elukorralduses ka ei ole olnud, küll aga olen olnud kaasinimeste elumuutuste tunnistajaks. Kes on abiellunud, kes lahku läinud, kes rasestunud, kes plaanib rasestuda, kes kooli läinud, kes kolinud, kes lahku läinud, kes eluvalus vaevelnud, kes surnud, kes sündinud jne, jne. Eks mu elust on aasta jooksul käinud läbi päris palju põnevaid inimesi. Printse küll seekord vähem, aga eks hobused on mind ehk viinud ikkagi sammu võrra õige printsi saabumisele lähemale .

Aga ega mul muud ei olegi öelda, kui et rahulikke jõule, marulist aastavahetust ja printsiderohket uut aastat! Mina lähen nüüd mõneks ajaks puhkama ja kirjutamiseks inspiratsiooni koguma!